Tegemist ei ole tööandjapoolse kohustusega, vaid võimalusega. See on tööandja ja töötaja omavaheline kokkulepe. On selge, et ükski seadus ei suuda panna töötajaid sporti tegema, aga seaduste abil saab sportimist ja tervislikke eluviise soodustada küll.

Seni sai tööandja teha maksuvabalt töötajate tervise heaks kulutusi siis, kui need on kohustuslikud töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (TTOS) alusel. Sellised kulutused on näiteks töötajate terviskontrolli kulud, kulutused töö iseloomust tulenevatele isikukaitsevahenditele ning puhastus- ja pesemisvahendid, kui töö laad seda nõuab. Neid kulutusi käsitletakse ettevõtlusega seotud kuluna TuMS § 32 lõike 2 alusel.

Spordikulutuste maksuvaba hüvitamise piirmäär 100 eurot kvartalis on ette nähtud töötaja kohta, mida ei ole lubatud üle kanda teisele töötajale või järgmisesse arvestusperioodi.

Erisoodustusena ei maksustata ainult neid spordiürituste osavõtutasusid, mis on seotud avalike rahvaspordiüritustega, kuhu on võimalik minna kõikidel soovijatel. Rahvaspordiürituste all peetakse silmas erinevaid ürituste sarju ja üksiküritusi, kuid ei hõlma näiteks ettevõttesiseseid spordipäevi või nendega sarnaseid kitsamale sihtrühmale suunatud üritusi, mille eelduseks on tavaliselt üritust korraldava tööandja juures töötamine või muu võlaõiguslik suhe.

Sortimis- või liikumispaiga kasutamise kulude hulka tuleb lugeda nii avalike spordiklubide, kui ka ettevõttesiseste spordiklubide kasutamise kulusid. Kuna seaduse eesmärk on toetada töötajate regulaarset sporditegemist, siis ei saa maksuvaba hüvitamise võimalust kasutada spordirajatiste lühiajalise rendi puhul (spordisaali rent mingi ürituse tarbeks).

Spordikulude hüvitamise kohta peab tööandja küsima töötajalt nõusoleku ja pidama ka piirmäära osas arvestust. Täpsemat arvepidamise korda ei ole ette nähtud. Oluline on see, et arvestus oleks maksuhalduri jaoks kontrollitav ja arusaadav.