Mitte igasugune ettevõtte sõiduauto kasutamine ei ole erisoodustus tulumaksuseaduse tähenduses. Endist viisi kehtib Riigikohtu lahend number 3-3-1-93-08, mille olulisi argumente on hea aeg-ajalt meelde tuletada. Mõned olulised mõtted sellest Riigikohtu lahendist.
  1. TuMS § 48 kohaldamiseks tuleb maksuhalduril tuvastada maksuobjekt – erisoodustuse andmine. Maksuhaldur peab tõendama, et autot kasutati eratarbeks. Ei piisa, kui maksuhaldur ütleb, et töötajal oli see võimalus.
  2. Maksuhaldur ei saa eeldada olukorras, kus sõidupäevikut ei peeta, et kindlasti on siis tegemist erakasutusega.
  3. Sõidupäeviku puudumine ei tõenda iseenesest, et autoga tehakse erasõite. Maksuhaldur peab leidma ja esitama tõendid, mis erakasutusele viitavad.
  4. Kui töötaja kasutab tööandja sõidukit ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks viisil, mis pole rahaliselt hinnatav soodustus ja kui see kasutamine ei too tööandjale kaasa kulutusi, siis pole tegemist erisoodustusega TuMS § 48 mõistes.


Tööandja sõiduauto töö-, ameti- või teenistusülesannete või tööandja ettevõtlusega mitteseotud tegevuseks tasuta või soodushinnaga kasutada andmise erisoodustuse hinna ülempiir on 256 eurot kuus. Mis tähendab, et kui eraldi arvestust sõidupäeviku alusel ei peeta, siis tuleb erakasutust maksustada vähemalt 256 euro ulatuses.