Enne kehtinud regulatsiooni kohaselt loeti piiriülese pikaajalise teenuse osutamisel käive tekkinuks või teenus saaduks teenuse osutamise algusest arvates järgmise kalendriaasta 31. detsembril, kui selle teenuse eest ei ole tasutud.

Sellised situatsioonid tulevad ilmselt kõige tihedamini ette antud laenude puhul. Tihti lepivad pooled kokku, et laenu intresse ei tasuta enne kui alles korraga laenu lõppedes paari aasta pärast või siis veel pikema perioodi jooksul. Laenuintressidest tekib küll maksuvaba käive, kuid ka maksuvaba käivet on oluline deklareerida, sest maksuvaba käive tekitab reeglina maksumaksjale sisendkäibemaksu maha-arvamisel proportsiooni arvestamise kohustuse, kui tegemist ei ole juhusliku finantstehinguga. Nii, et hoolimata sellest, et reaalset maksukohustust intresside saamisest ei teki, siis oluline on maksuvaba käivet ikkagi õigel ajal deklareerida.

KMS § 11 lg 4 uue redaktsiooni kohaselt, loetakse käive tekkinuks või teenus saaduks iga kalendriaasta lõpus ehk iga kalendriaasta 31. detsembril. Seega, kui teenuse osutamine algab kalendriaasta keskel, siis esimene periood, mil käive loetakse tekkinuks või teenus saaduks, on sama aasta 31. detsember.

Muudatuse kohaselt lasub maksumaksjal pikaajalise piiriülese teenuse deklareerimise kohustus vähemalt korra aastas. See on ka igati loogiline, sest sisendkäibemaksu proportsiooni ümberarvestusi tehakse ka korra aastas. Seda siis kalendriaasta lõikes, aasta viimases käibedeklaratsioonis, mis esitatakse järgneva aasta 20. jaanuaril.

Muudatusega peaks ära kaduma võimalus, kui maksumaksjad lükkavad omavahelise lepinguga võimaliku sisendkäibemaksu ümberarvestuse järgmisesse kalendriaastasse. Kui on tegemist piisavalt suurte summadega, siis võib see kaasa tuua olulisi muudatusi sisendkäibemaksu mahaarvamise proportsiooni arvestuses ja maksumaksjale kaasa tuua kohustuse maksta tagasi osa aasta jooksul maha arvatud sisendkäibemaksust.