TuMS lisati uus säte, mille kohaselt võlaõigusseaduse (VÕS) tähenduses eluruumi üürilepingu alusel saadud üürist (TuMS § 16 lõige 1) arvatakse tuludeklaratsioonis üürimisega seotud kulude katteks maha 20%. Mahaarvamine kohaldub residendist füüsilistele isikutele, mitteresidentidele ning lepingulistele investeerimisfondidele. Mahaarvamist ei kohaldata füüsilisest isikust ettevõtjatele, kuna nende puhul maksustatakse ettevõtlustulu kogumina, mitte üksikuid tululiike. 

Muudatuste juures on oluline arvestada nelja aspekti. Esiteks asjaolu, et mahaarvamine tehakse ainult eluruumi üürilepingu alusel saadud üürist. Eluruumi üürilepingu mõiste sisustamisel lähtutakse VÕS paragrahvidest, mis reguleerivad sellist tüüpi lepingut (§-d 273–275). Teise asjaoluna tuleb arvestada, et mahaarvamine toimub tuludeklaratsioonis, mistõttu ei ole seda võimalik kasutada tuludeklaratsiooni esitamata. Kolmandaks see, et mahaarvamine tehakse ilma dokumentaalsete tõenditeta üürimisega seotud kulude kohta. Neljandaks, et mahaarvamisel puudub summaline ülempiir.


Rahandusministeeriumi sõnul on rakendatav süsteem kättesaadav kõigile maksumaksjatele sõltumata sellest, millises ulatuses reaalselt kulutusi tehakse ning katab ka eluruumi amortisatsiooni komponenti. Kuludokumentideta protsendilise mahaarvamise kasuks on otsustatud, kuna see on tulu deklareerijale lihtne ning aitab muudatuse oodatava tulemuseni kõige paremini jõuda. Ainult dokumentaalselt tõendatud kuludele mahaarvamise õiguse andmine tooks üürileandjale kaasa vajaduse hakata koguma kõiki kuludokumente koos kohustusega neid säilitada. Lisaks hägustuks dokumendipõhise mahaarvamise korral piir füüsilise isiku ja füüsilisest isikust ettevõtja maksustamise vahel.

Kõigil muudel juhtudel (see tähendab eluruumi üürilepingu alusel saadud üürist erineva TuMS § 16 lõike 1 mõistes renditulu puhul) puudub õigus teha renditulust ükskõik milliseid mahaarvamisi seni, kuni isik ei registreeri end füüsilisest isikust ettevõtjaks ning ei käsitle renditulu oma ettevõtlustuluna.