Nüüd võib võlausaldaja nõuda võlgnikult maksega viivitamise korral viivist võlaõigusseaduse § 94-s nimetatud määras, millele lisandub 8% aastas. Viivisemäär suurenes 1% võrra, varasem oli see 7% aastas. Muudatuse eesmärk on  suurema intressiga motiveerida võlgnikku võlgnevust kiiremini likvideerima.

Varem võis võlausaldaja nõuda võlgnikult, juhul kui pooled ei olnud lepingus konkreetses viivisemääras kokku leppinud, Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatavat viimast intressimäära ja lisaks 7% võlgnetavalt summalt aastas.

Kõige olulisem muudatus on lõigetes 9 ja 10, mille kohaselt majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlgnik ei tohi kokkuleppega eelpool väljatoodud viivisenõuet piirata või viivisenõuet välistada kui kokkulepe on võlausaldaja suhtes äärmiselt ebaõiglane.

Samuti keelab § 113 uus redaktsioon kokkuleppe, milles riigihangete seaduse § 10-s väljatoodud isikud peavad maksma viivist alla seaduse uue määra.

Täiesti uue sättena on võlaõigusseadusesse sisse toodud võlausaldaja võimalus nõuda võlgnikult sissenõudmiskulude hüvitamist 40 euro ulatuses (VÕS § 1131). Oluline on muudatuse juures asjaolu, et sissenõudjal puudub otsene tõendamiskohustus antud kulu tekkimises.

Kui sissenõudmiskulud antud summat ületavad, võib võlausaldaja nõuda ka määratud hüvitist ületava kahju hüvitamist. Uus säte välistab kokkuleppe, millega välistatakse või piiratakse sissenõudmiskulude hüvitamisõigust alla seaduses sätestatud min 40 euro.